Minust

Mu blogil vähem kui nädalaga juba üle 400 vaatamise kogunud! Lahe! :) Vaevalt kõik teavad mind isiklikult. Seepärast kirjutan nüüd pikemalt iseendast.

Minu nimi on Hele Maasi. Ma saan igal aastal 18.veebruaril aasta võrra vanemaks (kummaline fenomen :) ) ning sellel aastal sain 16-aastaseks. Mul on 2 väikest venda: Taago on 10-aastane ja Joosep 6-aastane. Mõlemad parajad jalkahullud.

Mulle seevastu meeldib tantsimine ning kõikvõimalik käsitöö. Algkoolis tegelesin tõsisemalt võistlustantsuga. Kahjuks suurte koormuste tõttu pidin nendest treeningutest loobuma. Tantsimisest pole aga tänaseni lõplikult loobuda saanud. Olen vahepeal proovinud mitmeid uusi tantsustiile ja -treeninguid. Olen tantsinud nii sving-tantsu kui ka rahvatantsu (käinud 2011 tantsupeol), kuid lemmikuks on jäänud ja saanud minu praegne valik: diskotants (VAT stuudios). Tuleb välja, et olen tantsimisega tegelenud kogu oma kooliaja.

Ebatavalise  „tiinekana“ meeldib mulle palju käsitööd tea (kududa, heegeldada, ehteid meisterdada jne). Sellest huvist haaratuna hakkasin üleeelmine aasta tegelema portselanimaaliga ning tegelen sellega siiani. Samuti pole mulle mingi keeruline ülesanne kududa valmis sokid, kindad, mütsid või sallid. See on mõnusalt lõõgastav tegevus.

Nüüd natuke minu perest. Mul on ema, kasuisa, kaks venda ja armas jänes Pipi (kes meile antud emase jänku asemel osutus pool aastat hiljem siiski isaseks). Oma emaga saan väga hästi läbi ning me räägime teineteisele pea kõigest ning kui ma midagi juba ette võtan, siis toetab ta mind alati.  Kui nüüd oma vendadest rääkida, siis nad on väga lõbusad ja lahedad ning me saame väga hästi läbi. See, et me vahel nääkleme ja üksteise närve sööme on pigem õe-vannelik armastus, mida teavad kõik, kellel on kodus mõni õde või vend. Mõlemad mu vennad käivad jalgpalli trennis ja osalevad palju spordivõistlustel. Mõlemad käivad ka muusikakoolis, kus Taago õpib akordionimängu ja Joosep käib eelklassis, kuid plaanib samuti akordionit õppima minna.

Saku Gümnaasiumis olen õppinud kogu oma kooliaja ning paljud kaasõpilased on väga lähedasteks saanud. Nii vanade kui ka uute klassikaaslastega on suhtlemine tihe ning ühistel vabadel päevadel võtame koos palju põnevat ette. Pinginaaber on mul väga lahe ja abivalmis. Koos oleme igast lollusi ette võtnud, kuid ka väga palju head teinud. Ma olen ikka jube õnnelik plika, et mul on minu armsad sõbrad ja kaaslased. Aitäh, teile/neile/meile :)

Lõpetades nüüd üheksandat klassi tuleb mul mõelda, mida edasi teha ja kuhu õppima minna. Välismaale vahetusõpilaseks minemine on just see, mida tahan teha enne gümnaasiumi. Esiteks annab see palju juurde edaspidises elus. Teiseks tunnen ma, et olen selleks valmis ning on aeg juba mitu aastat tallel olnud plaan tõeks teha. Tahan saada uusi kogemusi, õppida võõrast kultuuri ja keelt ning tutvuda uute inimestega. Tean, et flaami keelt ma mujal õppida ei saa ja kuna see on nii erinev ja tundmatu, siis meeldib mulle just sellise keelekeskkonna sees oma aastat veeta. Samuti paraneks mu inglise keele oskus ning vahetusaasta Belgias mängib suurt rolli minu isiksuse kasvamisel.

Niisiis olen ma viieliikmelisest perest nooruk, kellele meeldib tantsida ja uusi asju õppida ning kogeda. Kes tahab täita oma ammuse unistuse – minna välismaale õppima ning tutvuda sealsete inimestega. Nüüd on mul olemas see võimalus! Oh, leiaks ometi selle jaoks raha.